Hääküll,

sellega loen reisi lõppenuks.

Suur aitähh reisikaaslasele ja kõigile, kes mingilgi moel toeks olid. Kes teab, ehk saab veel... Jä terwes!

Mõni viit on üsna uus,

aga tegelikult meenutab kadunud piimapukkide ja -punktide aegu. Ilus ikkagi.

Siin ongi töökoda

ja bensiinijaam ka juba ammust aega.

Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks 1987

Rahumeelne aatom

Sildindus

on arenenud üsna kõrgele tasemele. Vahest jääb küll segaseks, kes neid peaks lugema ja mida väljaloetuga ette võtta, aga noh, peaasi, et laps ei nuta jne.

Konn on kodus,

hurraa-hurraa!

Väga ilus jõgi,

sillad, veskikoha kärestik, rajad, palli- ja muiduplatsid, aga mis jõgi see on, jääb teadmata. Eks ole jälle mida õppida.

Tapa, miks mitte?

Nüüd kodu poole!

Ent nüüd, sõber, pane hobest ede nink naka kodupoole minema. Ära uneta tagasiminnen ära, mes sa olet kuulnu nink nännu, nink kuuluta seda kodun pirru valgusen omatsile. Narva seltsimees soovip sulle palju õnne kodukäugi pääle nink loodap et sa tühjalt rutumb saat edesisaama, kui minnen viinahaamiga. Andko Jumal, et sa kodun kiik häste nink hään kõrran een levvat, mes sa äraminnen mahajätsit. Mes sis muut kui jumalaga jälle ütes ajastajas! Annap Jumal kalendrimehel tervust, kes teed ehk saame tuleva ajastaja seltsimehes Pihkva tee pääl nink Pihkva liinan, kun sa mõnda võit oppi, mes sa seeni ajani veel ei ole kuulnu. Jä terves!

Se pildikene siin näutab jõe voolamist Joala mõisa al, jõe kalda kuralt poolt saare päält näta, kun se suur vabrik saab säetus. Tõist poolt jõke paistap Paron Stieglizi vabrikumaja. Võta seda pildikest siin veel hennega!

Siin on kõiksugu ägedaid kohti,

ja asju, mida vahtida, aga nüüd on aeg...

Imetegu

Ent nüüd vea mina sinnu pool vägisi veel versta viis kõrvale Peipse poole Joala mõisa, Narova jõe veeren, üte suurt Jumala imetegu kaema. Narova jõgi tulep Peipsist välja nink lät Soomemere lahe sisse. Ent enne kui jõgi Narva liina manu jõvvap, Joala mõisa lähükesen, kukup jõgi äkitselt kõrgelt kaldalt maha orgu, sääratse mürina nink praginaga, et jäle om näta nink kuulda.

Et kaubalodja, mes Pihkva polt tuleva nink Narva poole jõudva, seda kanget veevoolamist mööda alla ei tohi minna, sest et nema kalju vasta purus pihus läässe, sis saap kiik kaup siin Joalal mõisa man lodjist maale viidus nink ratil edesi saadetus; ent lodja lääva siist tagasi. Narva liinan pantas kaup aita ehk veetas õkva laivu pääle, mes liina al jõe pääl kaupa vastavõtva nink säält kaubaga mere poole purjutava. Et Narova jõe voolas Joale mõisa al kaubaajamisele suurt viitust nink kulu teep, is om jo mitmilt poolt nõvvu antu, Joala mõisast teist teed kraavi leigata seeni kui Narva liina, ni lai nink sügav, et lodja parajalt kaubaga võiva minna nink tagasitulla; ent ei ole veel midake kuulda, kas se asi mes palju raha tarvitap, saap etevõetama, vai niisama jääma. Tollepool Joala mõisat ajap Narova jõgi saare pääl suurt vabrikut, kun villast nink poomvillast rõivast kootas, nink mes nüüd ildaaigu Amerikamaa kaupmeeste nõvvu nink abiga ni suures tetas, et temasarnast ei Vene riigin ei muial olle leüda. Loota om, et selle vabriku läbi Narva liin saap hääd kasvu tundma nink edispäide tublis kaubaliinas saama.

Lõvi juures,

sellega võib öelda, et kohal.

Piiri pääl

Peeter om maja ehitanu

Kaegem ka nüüd seda maja ära, mes Keiser Peeter 1. hennele siin om ehitanu, nink kun veel mõnd asja hoietas, mes kuulus suur Keiser esi om pruuknu nink pidanu, nimelt üks suur tammine kap, kos mõne kalasi nink kruusi veel sisen omma, üts paar nahkkängi, raudnakluga äralöödu, nink üts tubli kep, kellega Keiser om käunu. Magamise kambrin saisap veel seesama säng, kelle pääl Keiser om henganu, nink triibulise villatse kardina sängi ümber. Seda näten peat sa ütlema: Kos om kõll nüüd meie ajal suurt sugu rahvast, kea ni kasina nink näuto ihu kate nink ülespidamisega lepva, kui see suur vägev Keiser, kenk suuri tegusid nink tarkust kiik ilm parhillake veel imes panep!

Raatus ja Põõrsemaja

Läkem nüüda ka turu pääle raatust kaema, kost kohtusaksa jo omma kodu lännu lõunat pidama. Kulutagem 10 tenga viinaraha raatuse hoitjale, et tema luba annap sisseminna. Eentaren om lagi kena pildidega äramaalitu, kohtutaren omma saina pääl kiige kuningide nink keisride kuju näta, kelle valitsue al Narva liin om olnu. Üts kullane tool näudetas ka, kos meie Keisri vanemba omma pääl istunu, nink mes mälestuses alal hoietas. Palle ka et sulle kiik ne vana mundri näudetas, mes Raadikohtu teendre vanal ajal omma pruuknu, nink mes vääga najaka omma näta.

Raatuse lähüksen saisap Põõrsemaja, juba vana nink pool laonu. Sa tijat jo Riia liina kalendriseletusest, et kontorisaksa sääratsen majan säetu ajal egapäiva kokutuleva, kaubaasju pärast nõvvu pidama nink kaupa tõine tõisega tegema. Vanal ajal tuli siin kül egapäiv enamb 100 kontorisaksa koku, ent nüüd saisap Põõrsemaja tühi, sest Narva liina kauplemine om väikus jäänu. Narva kontorisaksa ei saada muid kaupu laivuga võerale maale, kui seda ennege, mes nema liina ümberkaust ehk Pihkvast ostva, nink seda om veidi. Narva liina mustine suur kauplemine om enambäste kiik Peterbuuri äralännu.

Ni om!

Suur Peterburi postitee lät vanast nink vastsest Ivangorodi liinast keskelt läbi. Vastsen omma suure laatsareti, kun tõbitsid sõamehi sütitetas. Üle silla jälle tagasiminnen saame Narva liina. Liinal om seeläbi vanamoodi nägu, et maja kelbopoolega uulitsa poole väljakäuva nink vana nikerdu tööga ehitetu ussede pääl piibli värsikese omma lugeda. Om ka sääratsid maju mitmid, mes tühjalt saisva, sest, et nema kokusadaman omma nink keake ei julgu sisen elada. Usse nink akna omma lauduga kinni löödu, nink mõnel ei ole õiget peremeestke enam, et ta võla eest om äravõetu, nink võlanõudja võlavõtjaga ammuke jo havvan hengava.

Liinan om kolm kerikut, üks Saksa- tõine Soomekerik, kolmas Venekerik. Kui Keiser Peeter 1. liina Rootslaste käest oli äravõitnu, sis es jä meie usu rahvale Narvaliinan ei üteke kerikut pärra, enge rahvas pidi raatusen Jumala orjust pidama. 1726. ajastajal sai Soome kogudusele luba antus, oma vana puukerikut jälle ülessäeda, mes 1704. ajastajal sõan oli ärahäetetus saanu. Vasine Soomekerik palli 1773. ajastajal ära nink tema asemel teti vastne kivikerik üles. Õnnis Keisrina Anna and Saksa kogudusele vana Rootsi Toomekerikut jälle tagasi, mes vääga uhkeste maakiviast om tetu nink suurte akendega ehitetu. Kae neid kolm kirikut väljastploolt nink sisestpoolt läbi nink pea meelen, mes sa sääl olet nännu. Kül targemba mehe kodun sulle äraseletava, mes nema neist teedva nink vanust kirjust omma opnu.

Kats liina

Olet sa sillast ülekäunu ahtakesest kivivärajast läbi, sis sa saat edimält vana liina, mes Taanimaa kuningas Valdemar 1224. ajastajal om ehitanu. Arva nüüd pärra, mitus ajastaiga Narva liin saiasp. Lühiken lai uulits kaldup värajast allapoole vesiväraja poole. Se väraja taka om suur illos sild, kivist ülestetu 423 jalga piuta, raud käsipuud mõlembil pool, ja uhke jõgi voolap ja rutap silla al mere poole alla. Kummalgi sillaotsal saisva paar kuhjalist kivitulpa. Neide pääle om Vene keele kiri ülespantu, et sild saanu 1829. ajastajal Würtembergimaa Hertsogi Aleksandri valitsuse al ehitetus.

Hääd kät uulitse otsal jõe kaldal saisap vana Lossimaja. Tema pääle om kõrge torn säetu, mes Pikas Häärmais kutsutas. Nüüd hildaaegu pärametse sõa ajal pruugiti lossimaja laatsaretis, kun tohtride arstimise läbi mitu haavatut ärasüteva, ent ka mitu abi es saa, enge surma pidiva nägema, ehk kül siin tõbitside eest niidade hoolt kanneti, kui ennege eale võimalik om, nink et neil ütestke tarvidusest puudus es ole. Ehk om ka sinu velitsist mõni siin haigevoote pääl puhkanu! – Tõiselpool jõke, vasta Lossimaja, saisap vana kinnilinn, Ivangorod nimi, mes enamb ei saa parandetus, sest et teda vaja ei ole. Tema om säitsme hööriku nink kate neljakandilise torniga ehitetu. Se om nüüd jo 366 ajastaiga, et Suurvürst Ivan Vassiljevits seda kinnilinna ülestegi, nink kui ne vana torni oskas kõnelda, neil oles palju kõnelemist vanast sõast nink vereäravalamisest, haavatuide oigamisest nink äraväärdjide hõiskamisest. Ent nema ei lausu sõnake.

Metsik rand

Narova kaldal

Narva liin saisap mägitse kotuse pääl kaunis suure Narova jõe kural kaldal. Lõune poolt sisseminejal näutap liin oma kiienägusambat palget. Haljendava valli tagast tõusva vereva katuse nink sirutava säitse ilosat torni taiva poole, mes mite kiik ei ole keriku torni. Kiigekenamb must torn om Saksa kerikutorn.

Postkontor Iisakus

töötas neljapäeval kella kaheni, siis pandi see kinni ja enam seda lahti ei tehta. Oleks tahtnud olla nimetet kontori viimane klient ja arvatavasti olingi viimane, kes üle ukse astus. Teenus küll kahjuks ei toiminud, sest kõik kraam oli juba pakitud ja kastid kinni kleebitud.

Jõhvi postkontor (pildil tänavavaade) töötab vapralt edasi, võib reisil olles kodustele postkaarte saata nagu muiste.

Tee lõpeb siin,

aga siis läheb kuigimoodi ikka jälle edasi ka.

Nägus küla mere veeren

Vokast om veel päiva teekond Narvahe. Edimält putume Sillamäe küla manu, üts vääga nägus küla mere veeren, kun suvitsel ajal Saksa rahvas, enambest Peterburist, kokutuleva meren tsukelma nink mere lähükesen mööda metsi jahutama nink värsket luhvti sissetõmbama, mes liinarahvale nink mitmele tõbitsele paremb om kui arstimine nink rohitsemine, – nink sis lät tee Vaivara kerikust mööda õkva Narva liina.

Meri

Vokast mööda

Kui sa Jõhvist 12 versta olet ära käunu, läät sa Voka jaamast mööda. Säält om ka Voka mõis näta, kenk pärisher kiik valla peremehi raharendi pääle om pandnu nink mõisatööd sulastega tallitab, mes tema hennele tulusamp arvap olevat, kui vanast teopäiviga. Kus nurmema ni hä nink vägeva omma, kui siin, saap mõisnik raha kül jälle kätte, mes ta päiviliste pääle kulutap, nink jääp ka veel mõni ruubel karmani; ent kun lahja maa omma, sääl ei massa kül, sedaviisi oma mõisat valitseda.

Näe, jälle koolimaja

Vääga illos kaeda

Maal om siinpool otsani tõine nägu, kui Tartu nink Võru pool. Tee, lubjapae põhja peal tetu, om kõva nink lät kõrget mere randa mööda paekalju pääl edesi, mes järsku mere poole allavaup. Jumal om seda kõrget kaljuveert siin merele tammis etesäednu nink merele käsku andnu (Ii 38:11): „Seeni maani peat sa tulema, ei mitte eembale! Siist saani peava so laine tõusma!” Suvel om kõrge mere kalda päält vääga illos laia mere lainetamist näta; ent ka talvel kaep se, ke seda veel ei ole nännu, imetelemisega määrato suure mere pääle, mes talve külm lume- nink eavaibaga om kinnikatnu.

Mida see nurm kasvatab?

Ilus vana kirik,

hästi korras, puhas ja hoolitsetud. Kiriku keldris on muuseum, aga sinna polegi nii lihtne sattuda, on välja tulnud. Aga võib siis hoopis Kukrusel ära käia, kõiki neid polaar- ja mõisalugusid vaatamas-kuulamas.

Vast om õkva keriku aig, ku sa johut möödaminema.

Sis astu ka sisse kerikute, kae ülivanta kerikut, mes vääga kenaste om ehitatu, nink kule tähelepandmisega seda selget jumalasõna, mes siin üts armas vana mees kuulutap, ke Tartu- ja Võrumaal palju sõpru nink hääd mäletust om pärrajätnu. Vast tunned vana armsat Karola Meiert ära, keda nüüd vastsen kotusen rahvas niisama armastap nink avvustap kui muste Võrumaal. Ent kui sa äripäival Jõhvist mööda johut, sis kulle pärra, kas vana sõber kodun om, vai kas ta väljasõitnu, ameti tööt tallitama suure laia kihelkuna pääl, kos kats abikerikut om, kea ka tema hoole all saisva. Peas ta kodun olema, sis astu julgede manu. Ta ei ole uhke, enge hä lahke mees, ke sinno armuga vastavõtap nink sulle mõnd hääd opust tee pääle üten annap. Ent nüüd jätkem Jõhvi opetajat Jumalaga ja läkem jälle edesi!

Hea, et teede äärde on silte pandud,

muidu võiks ju kergesti ära eksida.

Jõhvirahvas

Jõhvi alev om päält näta õtse kui väikene ilos liinakene. Sia tuleva kolm suurt postiteed koku: Rijast, Tallinast nink Peterburist. Seepärast ei lõpe siin reisijate käuki ei kunage otsa. Postitõlla nink voorimehe lätva nink tuleva ütepuhku, nink Jõhvirahvas, et neil hainu nink kaaru villand om, pidava palju hobesit, nink teeniva voorikäumisega hä tük raha. Jõhvi talumene omma ka enambalt nõuka majamehe. Kats kolm prisket hobest mehel een, kui ta kirikun käup, nink kummagi vestikarmanin hõbeuur nink siidiräti nink lindi kabestel pääl nink ümbrel.

Isaki rahvas

Tükikest maad siinpool Pungerjat putut sa Isaki keriku manu, mes Jõhvi keriku abikerik om. Siin elab õts imelik rahvaseltsikene. Neide rõiva omma ni kui kunage Peterburi kubermangu venetalupoja rõiva nink na kõneleva hennekesken Venekeelt; siski nemad mõistva ka Maakeelt nink omma meie usu rahvas. Ei tia ma õigede, kas nema vanast pärismaarahvast olnu, kea aigu mööda vene keelt ja moodu võtnud pruukida. Sa olet jo esi Maamees nink tunnet Maarahva eluviisi jo sa sis võit ka parembide pärranõuda nink äratuta, määratsest rahva seltsist nema peas olema. Mõtle seda asja pärra seeni kui Jõhvi alevide tulet.

Kae, postkontor töötab!

Ongi kraav,

vesi jookseb maa seest sorinal välja  Peipse poole.

Päkapikumaja

või noh enam-vähem, aga väga tore.

Järuska sild

pole muidugi miski üllatus, aga eks ta omamoodi eriline on küll jah.

Jõeääres

kalastab üks sõbralik perekond. Nad hoiavad omavahel tuju üleval jolkipalki hüüetega. Kui nad seda parasjagu ei tee, on ainult linnulaul ja päikesepaiste.

Selle nimi perspektiiv

1763. aasta sügisel sündis siin külas silmapaisrev eesti keele arendaja, rahvavalgustaja, õppe- ja ajakirjanduse rajajaid.

Vanast kirjutati Tartu keel ja Viru keel, kuis nüüd om tolle suure pookstaviga?

Oh neid vanu sildu!

Ninasi jaam

Kui postijaamade aeg lõppema hakkas, jäid kõrtsid veel alles. Hiljem kooli- või vallamajad, siis kolhoosikontorid või laod. See on nüüd küll tühi, aga keegi hoolitseb ta eest, niidab muru ja paneb õuevärati kinni, on pääukse kõrvale kaks endiste aegade mäletamise tahvlit pannud. Pääsukesed peavad seda ikka omaks.

Põhjato soo

Maakotus nakap siist maalt eembale iks vaesembas nink igavambas saama. Tee lät suurt sood mööda edesi, kun muud ei olle näta, kui ärasammelduid näljatseid pedajakeisi, mes vaivalt ennege siin kasvava. Edeotsast, Ninasi jaamast, Lohusu vanast puukerikust nink Rannapungerjast mööda minnen näet veel Peipsit hääl käel. Ent ka Peipse järv om talvel ea nink lume al igav näta; ent Rannapungerjast ammak Väikupungerjani ei näe sa muud midake, ei hääl ei kural käel, kui ennege põhjato sood. Ei seesinatse soo ei kasvata nüüd kül midake muud tarviliku, kui tetri nink muid mõtslinde, mes sääl elava, nink kelle pärast küti seda maakotust kitva, – ent kül edispäide, kui paksembaste rahvas siin meie maal saap elama, saava ka neesinatse soo inemiste tö nink vaiva läbi tahendetama nik nuremes ehk mõtsas ümbermuudetama. Jo nüüdke om kotuside mõni kraav näta, mes soost läbikäüp nink aigu pite seda saap tahedambas tõmbama.

Mustvee rannas oli hulga rahvast,

aga Peipsi vees ei uiunud neist mitte ükski, kuigi oli kuum päev. Tegelikult on just nüüd järves ujumine PARIM asi, mis üldse juhtuda saab. Olgu siiski märgitud, et hooaeg pole veel alanud ja ka see on omamoodi väga äge.

Mes haina nink kaara hind om!

Juba nakat koormaga Mustveede Peipse rannan jõudma. Tan sa näet ni palju poote, saialavkid, soldati kasarmid ja muid seesugutsid hoonid, et arvad liina kotuse olevat; ent ei olle mud midake kui suur Vene küla. Küla saisap mitme mõisa krundi pääl, ent maja omma kodanikuide omandus. Suure kõrtsi een om õtse kui turuplatsi pääl kiik rahvast ja kaubakoormid täus, sest et siin külan kõvaste kaubeldas. Kavvest Põltsamaalt, Villandilt, Paidelt, Simmonalt veetas vilja sia koku ja vahetetas kala eest ära, mes Mustvee rahvas Peipse järvelt püüdava. Et ehk kül siin kõvaste viljaga, kaluga nink hobestega kaubeldas, siski sünnip harvaste ennege, et raha kõrtsis raisatas, ni kui mujal laade viis om. Kes oma kaupa om ära kaubelnu, võtab ehk paari tenga eest saia lastele kodu via nik sõidap sis, raha karmanin nink kalakot jalgu een, kodu poole.

Olet sa kõrtsin ärakäunu, kos ka piibukest palama panet nink pärrakullet, mes haina nink kaara hind om nink imes pandnu, et palju kallimb om kui kodupool, sis nakame jälle koormaga edesiminema, sest Lohusun sünnip hobest ravitseda. Sääl ehk laulap naljakas postimees värsikest:

Lohusun mind lopsitie,

Ninasin mind pessetie.

ent sul ei ole ei lopsimist, ei ka pessmist peljata, kui sa esi tülikas mees ei ole.

Nurm kasvatap hääd vilja

Edesiminnen näet sa veel hääd kät ilosat Tõrma mõisa nink saat sis pea üte kotuse pääle, kun te seeni ajani egakõrd ni pehme ja põhjato moane oli, et vaivaga enne läbi sait, ent nüüd om Kurema mõisaher, kuulus mees oma targa valitsuse läbi, seda kotust igavetses ajas äraparandanu nink seeläbi tahedas tennu, et ta lasknu savitorusid tee põhja panna, mes vet kraavi sisse kõrvale saatava. Seda kunsti tetas nüüd jo meie maal mitmin paigun, et vesitse ehk leede nurme pääl savitorude läbi maa tahedas sunnitas. Mõisniku kea seda asja mõistva nink sündsan kotusen sääräatsid torusid laskava kolm ehk neli jalga süvita panna, saava nüüd hääd vilja nurme päält, kun muste egakord külm nink vesi vilja ärarikse. Inglismaal om see asi kiige-edimalt ülesvõetu ja 30 ajastaega äraproomitu nink leütu vääga tululik olevat. Kooraste Paron Kanepitse kihelkunan om palju nurmemaad sedaviisi parandanu nink ka Raadimõisa nurme pääl Tartu liina lähüksen om ildaigu üts nurm savitorudega ärapantu nink vesi joosep sääl parhilla maa al torusid mööda sorinal kraavi. Seesama Raadimõisa al Mütta talun Emajõe ja Tallinna postitee vaijel tetas vabrikun masinaga sääratsid torusid nink palutetas pärast ahjun sedasama viisi kuis savikivve palutetas. Kül võtva ka talumehe pea seda kunsti pruukma, kui torusid nakatas odavamba hinnaga müüma. Kagga Rein Nüpli vallan Ottepä kihelkunan, üts hoolikas taluperemees, om sedaviisi nakanu oma nurme parandama, et tema kraave nurmest läbileikap, 3 ehk 4 jalga süvita, hagu kraavi põhja panep nink päält mullaga täudap. Vesi närisep kraavi mööda nurme põhjast välja nink nurm jääp tahedas nink kasvatap hääd vilja. Hagu omma kül odavamba kui toru, ent ei püsi ni kavva, sest et na aigu mööda äramädaneva.

Kõnnu lahing

Jajah, ajalooteadmised on ikka kasinad, on veel mida õppida.

Jakobson

Enne kui Tõrma kõrtsi saame, lääme kõstrelt mööda. Nõudkem omete kõrtsin pärra, kas kõster Jakobson veel allal om, ke ligi 20 külapoissi violit opetap mängima. Poisikese oliva ni tublis mängumehis saanu, et mõisniku ümbertsõõri, kea suurin liinun mitu suurt meistrit oliva kuulnu, poiste mängimist imes panniva. Üteldas kõstrekest ammust ajast põdelikus jäänuvat. Kes teeb, kuis nüüd kooliga lät!